Tahame olla valikuvõimaluseks neile, kes on väsinud parteikontoreist juhitud erakondlikest lehmakauplemistest ega soovi valida ühtegi erakonda, peitku see end kasvõi valimisliidu nime taha. Samuti neile, kes mõistavad et erakondade nimekirjadest isegi kõige meeldivama inimese valituks osutumisel jääb see inimene paraku parteilise distsipliini vangiks, ega saa omades otsustes lähtuda omaenese vabast tahtest ning südametunnistusest.
PÕHIEESMÄRKIDEST LÜHIDALT:
1) Meie peamiseks sihiks on anda kogukondadele tagasi erakondade poolt kaaperdatud õigus otsustada oma elu üle omas kodus. Ühtegi põliselanike eluolu mõjutavat otsust ei tohi teha ilma nende teadliku, vaba ja informeeritud nõusolekuta. Mõjuvõimsa ulgukapitali omavoli vastu seismisel saab ka valla-aparaadile olla toeks rahvusvaheliselt tunnustatud põlisrahva-liikumine. Kohalike elanike kodus ei saa võõrastel olla mingeid „kõrgendatud avalikke huve“ oma tuugeniparkide ja muude gigantomaansete äriprojektide rajamiseks. Uus-kolonialistlikud hiigel-tööstusobjektid ei sobi meie saarele ega selle rannikule.
Kui aga inimeste eluolu omas kodus ei sõltu enam inimeste endi tahtest, siis pole enam tegu vabade inimestega. Võõrast tahtest sõltuv saab olla reasõduri, orja või peremehetundeta moonaka elu. Kohalik omavalitsemine seisnebki kohalike elanike õiguses otsustada ise oma elukorralduse ja oma elukeskkonna üle. Just nende otsuste tegemiseks me valime ja volitame endile esindajaid kohalikku omavalitsusse.
2) Kahjuks näeme järjest rohkem, kuis koos igasse valda jõudva Toompea lehmakauplemisega ja igasse külasse küünitavate erakondlike toiduahelatega on asutud kohalike elanike ja ettevõtete huvidest jõuga üle rullima. Ja pole mingeid mehhanisme, kuis rahvas saaks oma tahte eiramist takistada või selgelt mingeid erakondlikke huve eelistavat omavalitsust kuidagi vastutama panna. Jääb vaid võimalus oodata järgmisi valimisi – koos erakondade järgmiste kaunite lubadustega. Seepärast tuleb anda valla elanikele õigus algatada vallavõimu otsuseid suunavaid, muutvaid või ka tühistavaid rahvahääletusi. Ainult nii saame tänase demokraatia tingimustes tagada kogukondadele kaitse erakondade omavoli eest.
Pidev tsentraliseerimistung on jätmas kohalikke omavalitsusi ilma nii rahast kui võimust – õigusest omi asju ise otsustada. Sel moel muudetakse Eestit üha enam (tal)linn-riigiks, mida ümbritsevas „mõttetus pommiaugus“ on ka kodumaata suurkapitalil voli käituda nii, nagu siin polekski pärismaalasi. Sellise uus-kolonialismi vastu tuleb võidelda kogu jõust, muidu jääme oma kodudest ilma.
Meie põhieesmärkidest lähtub meie programm
PÕHIEESMÄRKIDE LAHTISELETUSEKS:
Põhiseadusest teame, et meie omariiklus peab “tagama Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Selle pealisülesande kõrval pole me riigil mingit muud “teoreetilist mõtet iseeneses“. Setumaast Sõrvemaani on rahvusriigi ideaal moodustunud paljude Eesti maanurkade eripäraste kultuuride summana. Iga kultuur neist on alati olnud eelkõige kodu- ja perekeskne, keskendunud oma elukohale, selle loodusele ning sellega seotud töödele ja toimingutele. Taoliste eripäradega seotud oskusteave ja traditsioonid ongi need, mida meie põlisrahvas on põliskultuurina põlvest põlve edasi kandnud ja mis on meie inimeste elule mõtte ning väärtuse andnud. Rahvust ja keelt ei saa olla ilma (põlis)kultuurita.
Tsiteerides Hando Runnelit: „Kultuur ei alga mingist vaimsest „toodangust“, mida meie kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud loovad, et seda siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakkuda. Ei, see on ainult kultuuri pealisehitus. Kultuur ise on kõigepealt kodu. See on vabade inimeste olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis neil on omas kodus. Kui kodu ja maa ei ole inimese omad – kui inimene pole vaba nende saatuse üle otsustama, siis ei saagi tal olla sellise kodu ja maaga mingit sügavamat suhet ehk kultuuri“.
Sama kehtib iga kogukonna, iga rahvuse ja rahvusriigi tasandil. Kui kohalik kultuur ja loodus inimese ükskõikseks jätavad, ei saa ta neid omas hinges hinnata, hoida ega armastada. Nii on mugav elada kiirele teenistusele lootval juhuslikul sulasel või juurteta migrandil, kelle maailm mahub ära reisikohvrisse. Just omaenda kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne on see, mis loob kogukondade ja rahvaste põliskultuurilise eneseteadvuse. See poleks võimalik, kui võõrad saaksid tulla pererahva koju kamandama, kuis nood peaks oma elu sättima, mida, millal või kuidas tegema jne. Nii saab tekkida ja levida vaid moonaka-mentaliteet, kiirendades inimeste lahkumist (suur)linnadesse ning süvendades ääremaastumist. Aga kuni su küla veel elab…
Et eneseteadvust alal hoida, peab omavalitsemise otsustus- ja vastutusõigus olema seotud konkreetselt eristuva kultuurilise piirkonnaga. See tähendab meie oludes kogu Eesti rahvuskultuurile aluse rajanud (muinas)kihelkondi. Kui paisutada tegeliku omavalitsemise piirid suuremaks kultuuriliste erinevustega piirkondadest, siis nende kogukondlik seostatus paratamatult kaob. Mõõdutundetu tsentraliseerimise tulemusena liigub otsustusõigus kohapealse eluolu korraldamisel ja kujundamisel kohalike elanike käest üleriigilistesse parteikontoritesse. See võimaldab jätta arvestamata kohalike tülikate arvamustega oma elukeskkonna osas ning panna taaskord parteilisest kuuluvusest ja toiduahelaist sõltuma kohalikud ametikohad – nii nagu see oli NL-i okupatsiooni aegadel.
Seepärast tuleb tänase Saaremaa kontekstis vältida edasist tsentraliseerimist ja anda osavaldadele tagasi õigus otsustada oma kohaliku elu sisuliste küsimuste üle. Kõigi osavallakogude koosseisud peavad moodustuma alt üles (koosnedes näiteks kohalike kogukondade poolt valitud külavanemaist) mitte määratuna ülevalt alla, sõltuvalt erakondlikust suvast. Samadest põhimõtetest lähtudes tuleb taastada Kuressaare staatus linnana või vähemalt eraldivõetava osavallaga samadel üldpõhimõtetel. See ei takista valla tegutsemist ühise ja korralikult põhjendatud eelarve järgi, kõikvõimalike teenuste tsentraliseeritud organiseerimist ega muude mõistlike majandus-efektiivsust taotlevate meetmete rakendamist.
Muidugi pole valdade olemasolu mõte majanduslik efektiivsus või teenuste osutamine (mida on võimalik tsentraliseerida kohalikku otsustustasandit hävitamata). Kohaliku omavalitsuse mõte ja eesmärk on alati olnud kohalike kogukondade liikmete omanikutunnet toetav võimalus langetada ise otsuseid (ja seega ka ise vastutada) omaenda elukorralduse, oma eluümbruse kujunemise ning oma kohaliku kultuuri üle (lähimuspõhimõte). Teenuste osutamine, majandamine jms on ainult vahendid nende eesmärkide saavutamiseks. Kui siin eesmärgid ja vahendid omavahel segi ajada, hakkavad vahendid määrama seda, milline on inimeste elu sisu ja eesmärk ning kohalik kultuur.
Kui Saaremaa tagamaad inimestest tühjaks jooksevad, jookseb tühjaks ka Kuressaare. Need kes usuvad et globaliseerumine, tsentraliseerumine ja inimeste lahkumine maalt on osa maailma paratamatutest arengutest, pole aru saanud mida tähendab oma riik. Oma riigi, nagu ka oma valla ja kogukonna mõtteks on ise oma saatust määrata – just selleks, et maailmas puhuvate tuultega mitte tahtetult kaasa lohiseda. See kuhupoole laev tegelikult sõidab, sõltub sihist, mille poole laeva teadlikult tüüritakse. Alt ülespoole toimides, nagu rahvuskultuur moodustub kogukondade kultuuride summana, peab ka Saaremaa valla poliitika moodustuma Saaremaa kogukondade poliitikate summana, vähendades sel moel ohtu laeva eksimiseks kursilt.
Muidugi on ka eksimine üks osa vabadusest. Eksimatud ja seeläbi vastutusest vabad saavadki olla ainult need, kes ainult võõraste käske täidavad. Just seepärast ei mõisteta kohut käsku täitnud orjade ning reasõdurite üle. Aga iga vaba inimene ning kogukond vastutab paratamatult ise oma valikute eest, sest peab ise kandma oma valede valikute koormat. Ning tehtud vigu tuleb tunnistada, laskmata neil kuhjuda sedavõrd, et jõuaksime vabaduse kaotamiseni. Sest siis poleks enam võimalik oma vigadest õppides teha uusi, eelmistest paremaid vabasid valikuid.
On aeg vältida vigaseid valikuid ja parandada varem tehtud vigu!
Aeg olla Saarlane!