Tahame olla valikuvõimaluseks neile, kes on väsinud parteikontoreist juhitud erakondlikest lehmakauplemistest ega soovi valida ühtegi erakonda, peitku see end kasvõi valimisliidu nime taha. Samuti neile, kes mõistavad et erakondade nimekirjadest isegi kõige meeldivama inimese valituks osutumisel jääb see inimene paraku parteilise distsipliini vangiks, ega saa otsustes lähtuda omaenese vabast tahtest ja südametunnistusest.
KAKS PÕHIEESMÄRKI LÜHIDALT:
1) Meie peamiseks sihiks on anda kogukondadele tagasi erakondade poolt kaaperdatud õigus otsustada oma elu üle omas kodus. Ühtegi põliselanike eluolu mõjutavat otsust ei tohi teha ilma kohalike teadliku ja informeeritud nõusolekuta. Kohalike elanike kodus ei saa võõrastel olla „kõrgendatud avalikku huvi“ oma gigantomaansete projektide rajamiseks. Uus-kolonialistlikud tööstusobjektid ei sobi meie saarele ja rannikule. Garantiina mõjuvõimsa ulgukapitali omavoli vastu peab vallavõim toetama saarlaste põlisrahva-liikumist.
Kui inimeste eluolu omas kodus ei sõltu nende endi tahtest, siis pole tegu vabade inimestega. Võõrast tahtest sõltuv on reasõduri, orja või peremehetundeta moonaka elu. Kohalik omavalitsemine seisnebki kohalike elanike õiguses otsustada ise oma elukorralduse ja oma elukeskkonna üle. Just nende otsuste tegemiseks valime ja volitame endile esindajaid kohalikku omavalitsusse.
2) Kahjuks näeme järjest rohkem, kuis Toompea lehmakauplemine koos igasse külasse küündivate erakondlike toiduahelatega on kohalike elanike ja ettevõtete huvidest üle rullima asunud. Ja pole mingeid mehhanisme, et rahvas saaks oma tahte eiramist takistada või erakondlikke huve eelistavat omavalitsust mingilgi moel vastutama panna. On vaid võimalus oodata järgmisi valimisi koos erakondade järgmiste kaunite lubadustega.
Seepärast tuleb anda valla elanikele õigus algatada vallavõimu otsuseid muutvaid ja tühistavaid rahvahääletusi alati, kui vallavõim on kohalike tahet ignoreeriva otsuse teinud. Nii saab demokraatia tingimustes tagada kogukondadele kaitse erakondade omavoli eest. Loodetavasti järgneks meie eeskujule ka teised vallad. Igal juhul ei tohi pidev tsentraliseerimistung muuta Eestit (tal)linn-riigiks, mida ümbritsevas „mõttetus pommiaugus“ võib käituda nii, nagu seal pärismaalasi polekski.
Meie põhieesmärkidest lähtuva programmi leiad siit
EESMÄRKIDE LAHTISELETUSEKS:
Põhiseadusest teame, et meie omariiklus peab “tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Selle pealisülesande kõrval pole me riigil mingit muud “teoreetilist mõtet iseeneses“. Setumaast Sõrvemaani on rahvusriigi ideaal moodustunud paljude Eesti maanurkade eripäraste kultuuride summana. Iga kultuur neist on alati olnud eelkõige kodu- ja perekeskne, keskendunud oma elukohale, selle loodusele ning sellega seotud töödele ja toimingutele. Taoliste eripäradega seotud oskusteave ja traditsioonid ongi need, mida meie põlisrahvas on põliskultuurina põlvest põlve edasi kandnud ja mis on meie inimeste elule mõtte ning väärtuse andnud. Rahvust ja keelt pole ilma (põlis)kultuurita.
Tsiteerides Hando Runnelit: „Kultuur ei alga mingist vaimsest „toodangust“, mida meie kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud loovad, et seda siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele pakkuda. Ei, see on ainult kultuuri pealisehitus. Kultuur ise on kõigepealt kodu. See on vabade inimeste olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis neil on omas kodus. Kui kodu ja maa ei ole inimese omad – kui inimene pole vaba nende saatuse üle otsustama, siis ei saagi tal olla sellise kodu ja maaga mingit sügavamat suhet ehk kultuuri“.
Sama kehtib iga kogukonna, iga rahvuse ja rahvusriigi tasandil. Kui oma kohalik kultuur ja loodus inimese ükskõikseks jätavad, ei saa ta neid omas hinges hinnata, hoida ega armastada. Nii on mugav elada kiirele teenistusele lootval juhuslikul sulasel või juurteta migrandil, kelle maailm mahub ära reisikohvrisse. Just omaenda kohalike eripäraste väärtuste, tavade ja teadmistega täidetud omanikutunne on see, mis loob kogukondade ja rahvaste põliskultuurilise eneseteadvuse. See pole võimalik, kui võõrad saavad tulla pererahva koju kamandama, kuis nood peavad oma elu sättima, mida, millal või kuidas tegema jne. Nii saab tekkida ja levida vaid moonaka-mentaliteet, kiirendades inimeste lahkumist (suur)linnadesse ning süvendades ääremaastumist. Aga kuni su küla veel elab…
Et eneseteadvust alal hoida, peab omavalitsemise otsustus- ja vastutusõigus olema seotud konkreetselt eristuva kultuurilise piirkonnaga. See tähendab meie oludes kogu Eesti rahvuskultuurile aluse rajanud (muinas)kihelkondi. Kui paisutada omavalitsuste piirid suuremaks kultuuriliste erinevustega piirkondadest, siis nende kogukondlik seostatus paratamatult kaob. Mõõdutundetu tsentraliseerimise tulemusena liigub otsustusõigus kohapealse eluolu korraldamisel ja kujundamisel kohalike elanike käest üleriigilistesse parteikontoritesse. See võimaldab jätta arvestamata kohalike tülika arvamusega oma elukeskkonna osas ning panna taaskord parteilisest kuuluvusest ja toiduahelatest sõltuma kohalikud ametikohad – nii nagu NL-i aegadel.
Seepärast tuleb tänase Saaremaa kontekstis vältida edasist tsentraliseerimist ja anda osavaldadele tagasi õigus otsustada kohaliku elu sisuliste küsimuste üle. Kõigi osavallakogude koosseisud peavad moodustuma alt üles (koosnedes näiteks kohalike kogukondade poolt valitud külavanemaist) mitte ülevalt alla, sõltudes erakondlikust suvast. Samadest põhimõtetest lähtudes tuleb taastada Kuressaare staatus linnana või vähemalt eraldivõetavate osavaldadega samadel üldpõhimõtetel. See ei takista tegutsemist ühise ja korralikult põhjendatud eelarve järgi ega kõikvõimalike teenuste tsentraliseeritud organiseerimist ega ka muude majanduslikku efektiivsust taotlevate meetmete rakendamist.
Muidugi pole valdade olemasolu mõte majanduslik efektiivsus või teenuste osutamine (mida on võimalik tsentraliseerida kohalikku otsustustasandit hävitamata). Kohaliku omavalitsuse mõte ja eesmärk on alati olnud kohalike kogukondade liikmete omanikutunnet toetav võimalus langetada ise otsuseid (ja seega ka ise vastutada) omaenda elukorralduse, oma eluümbruse kujunemise ning oma kohaliku kultuuri üle (lähimuspõhimõte). Teenuste osutamine, majandamine jms on ainult vahendid nende eesmärkide saavutamiseks. Kui siin eesmärgid ja vahendid omavahel segi ajada, siis võivad vahendid hakata määrama seda, milline on inimeste elu sisu ja eesmärk ning kohalik kultuur.
Kui Saaremaa tagamaad inimestest tühjaks jooksevad, jookseb tühjaks ka Kuressaare. Need kes usuvad et globaliseerumine, tsentraliseerumine ja inimeste lahkumine maalt on osa maailma paratamatutest arengutest, pole aru saanud mida tähendab oma riik. Oma riigi, nagu ka oma valla ja kogukonna mõtteks on ise oma saatust määrata – just selleks, et maailmas puhuvate tuultega mitte tahtetult kaasa lohiseda. See kuhupoole laev tegelikult sõidab, sõltub sihist, mille poole laeva teadlikult tüüritakse. Alt ülespoole toimides, nagu rahvuskultuur moodustub kogukondade kultuuride summana, peab ka Saaremaa valla poliitika moodustuma Saaremaa kogukondade poliitikate summana, vähendades sel moel ohtu laeva eksimiseks kursilt.
Muidugi on eksimine üks osa vabadusest. Eksimatud ja vastutusest vabad saavadki olla ainult võõraste käskude täitjad. Just seepärast ei mõisteta käsku täitnud orjade ning reasõdurite üle kohut. Aga iga vaba inimene ning kogukond vastutab paratamatult ise oma valikute eest, sest peab ise kandma oma valede valikute koormat. Ning tehtud vigu tuleb tunnistada, laskmata neil kuhjuda sedavõrd, et jõuaksime vabaduse kaotamiseni. Sest siis poleks enam võimalik oma vigadest õppides teha uusi, eelmistest paremaid vabasid valikuid.
Aeg vältida vigaseid valikuid ja parandada varem tehtud vigu!
Aeg olla Saarlased!